Tallinna vanalinn on päris väärikas eas.
Linna esmamainimiseks peetakse aastat 1154, kui araabia päritolu geograaf Muḩammad al-Idrīsī märkis Euroopa kaardile tähed QLWRY, mida võib pidada Kolõvaniks, omal ajal olla nii kutsutud tänast Tallinna.
Kui vaid sajandikese veel oodata, ongi meil 1000-aastane linn omast käest võtta. Kas see kõik ka tõele vastab, on muidugi üsna küsitav, aga jutuks hea küll. Hispaania ja Itaalia on al-Idrīsī kaardil ilusti äratuntavad, Euroopa põhjaots aga on vähe kehvake.
Tänase Tallinna ümbruses on inimesed elanud loomulikult kauem. Vabaduse väljaku väljakaevamistel leiti muinasasula jälgi 4000-5000 aasta tagusest ajast. Algusajaks võib pidada sedagi, kuigi ilmselt toona veel linnaga tegu ei olnud.
Tallinna kirjalik ajalugu algab aga 13. sajandiga.
Kui püha viha täis ristisõdalased Eestisse jõudsid, oli Tallinnas juba märkimisväärne asula, mida Henriku Liivimaa kroonikas kutsutakse Lindanise.
13. sajandist on pärit ka tänased vanimad säilinud hooned. Siis tehti algust Toomkirikuga, laoti esimesed kivid Toompea lossi ehitamiseks, all-linna ehitati Dominikaanide ordu klooster, valmis ka esimene jupp Niguliste kirikust. Ka paljude tänaste vanalinna majade keldrid on pärit just sellest ajast.
Fassaade on aastate jooksul korduvalt ümber tehtud, keldrid on aga jäänud nii nagu nad kunagi ehitatud said, sest ega see välja ei paista ja omanikule au ja kuulsust ei too. Nii on need rahule jäetud.
Linna alguseks võib lugeda ka seda, kui headele Tallina või siis Revali inimestele anti 1248. aastal Lüübeki linnaõigus. Selle põhjal tuli lahendada kõik erimeelsused ja karistada kuriteod. Selles vaimus elati Tallinnas kuni 19. sajandi lõpuni. Ametlikult sai linn aga Tallinna nime alles 1918. aastal.